Nagu eelmistelgi aastatel, nii ka sellel, toimus Poolas Bergson Winter Challenge nimeline seiklusspordivõistlus. Antud võistlust peetakse üheks raskeimaks seiklusspordi võistluseks, just „tänu“ eriti külmadele, talvistele ilmastikutingimustele. Tõsi küll, sel aastal ei olnud rajal just eriti palju lund näha, ning temperatuuridki püsisid valdavalt plusspoolel. See kõik ei teinud Bergson Winter Callenge’ist aga kindlasti mitte kerget võistlust. Endiselt on siiski tegu 120 tunnise kontrollaja ja karmil maastikul kulgeva, tõsist pingutust nõudva ettevõtmisega.

Erinevalt eelnevast kahest aastast oli seekordne võistluskeskus kolitud Kagu-Poola, Poola/Slovakkia piiri läheduses asuvasse Biwniczna linnakesse. Bergson Winter Challenge Masters Race, 120 tunnise kontrollajaga võistlus algas 24-ndal veebruaril võistkondade kogunemisega. Seekordsele rajale oli üles antud 16 4-liikmelist võistkonda, kellest väga suur osa olid seiklusspordi maailmas juba suhteliselt kõvad tegijad, nii et võis eeldada, et võitlus esikoha pärast ei tule just eriti kerge. Eestist oli seekordsel Bergson Winter Callenge’il väljas rekordarv võistkondi. Täpsemalt siis 3,5 võistkonda. Üks võistkond oli nimelt Eesti/Läti segavõistkond. Esikoha pärast oli võistlemas Eesti esitiim ISC Adventure Team, koosseisus Randy Korb, Rain Lond, Ruth Vaher ja Urmo Alling. Teised Eesti võistkonnad aga võitlesid eelkõige iseendaga, selle nimel, et rada läbida. Peale ISC siis veel Mountain Loghome Adventurers, koosseisus Andres Minn, Pilvi-Heli Vettik, Margus Marrandi ja Leivo Sepp. Meie võistkond Twister Adventure Team, koosseisus Erki Erm, Sven Liivand, Sirli Metsamäe ja Tiit Tähnas. Ning Eesti/Läti punt Reigo Luurmees, Urmo Liblik, Dace Tranina, Janis Blanks.

Peale 1400 kilomeetrit autosõitu ja mitmeid Chuck Norrise anekdoote jõudsime Kagu-Poolas asuvasse Biwniczna linnakesse, kus oli seekordse Bergson Winter Callenge’i võistluskeskus. Jõudsime kohale öösel umbes kella kahe paiku ning läksime kohe magama. Järgmine päev oli juba hommikust saati täitsa korralikult sisustatud. Kohe algas tiimide registreerimine. Kell 11 oli kaptenite briifing. Peale seda aga juba tunniajaste vahedega varustuse kontroll, meditsiinivarustuse kontroll, tiimi fotosessioon ja intervjuu. Kuna meie rinnanumber oli seekord 1 siis saime käia nimetatud üritustel täistundidel. 14.00, 15.00, 16.00 ja 17.00. ning peale seda õhtul oli veel võistkondade tutvustus ning õhtusöök. Kogu selle tiheda programmi vahele pidi mahtuma ka oma varustuse jagamine vahetusalade vahel ning raja planeerimine ja kaartide ettevalmistamine. Lisaks tegime veel väikese otsa jalgratastega, kuna tundus, et ilm on ilus ja aega kipub niikuinii üle jääma. Kogu selle pühapäevase päeva tulemusena jõudsime nii kaugele, et õhtuks olid asjad koos ja vahetusaladesse paigutatud, ning radagi planeeritud.

Stardipäeva hommikul paistis päike ja temperatuur oli kevadiselt soe. Keskväljakul, kus kell 12 pidi antama võistluste start, viitsid Eesti võistkonnad aega üksteisega niisama lobisedes, ning arutades Randy poolt kuulsaks lauldud muusikapala, Piirivalvekoer, sõnade üle. Kuna võistlustrass läks mitmeid kilomeetreid mööda Poola/Slovakkia piiri, siis kulusid need sõnad hiljem marjaks ära. Peale linnapea kõnet said kõik tiimid veel korra lavalt läbi käia ning juba oligi aeg stardikaare alla püssipauku ootama minna.

Esimeseks etapiks oli umbes 5 kilomeetri pikkune proloog, mille võis läbida joostes, ilma igasuguse lisavarustuseta. Samuti võis otsustada vabalt, millises järjekorras punktid läbida. Rada kulges seal samas linna ümbruses paiknevatel küngastel. Midagi erilist esimesel etapil veel ei juhtunud. Jooksime oma tempoga rahulikult raja läbi. Ainult rootslased tundusid, et rapsisid mõttetult palju. Juba paari punkti möödudes olid nad keeranud valele rajale, ja ragistasid läbi metsa uuesti õige punkti asukoha juurde välja. Seejärel juba järgmisse punkti minnes möödusid nad meist suurel kiirusel uuesti. Proloog lõppes taas linna keskväljakul, kus tuli haarata kaasa kogu kohustuslik varustus ning suusad, et suunduda teisele, seekord juba tõsisemale etapile, milleks oli 49,5 kilomeetrit jalgsi + suuskadel.

Teine etapp algas suure tõusuga mäeharjale, kus oli lootust juba suusad alla saada. Suusatamisega tuli aga seekord veidi oodata, kuna ka mäe otsas oli sel aastal lund väga vähe. Peale seda kui otsustasime, et lund on suusatamiseks piisavalt, mööduski etapp vahelduva eduga suusatades ja suusasaabastega matkates. Suusatamine toimus lume, jää, muru, muda ja muu pinnase peal. Üldiselt ei olnud just eriti palju lumega kaetud maapinda, nii et suusatamise asemel saime siiski suurema osa ajast kõndida. Seda nii tossude kui ka suusasaabastega. Sellel etapil oli ka esimene lisaülesanne, kus pidime mööda trossredelit torni tippu ronima ning sealt köie abil alla laskuma. Peale lisaülesannet tuli veel veidi matkata ja jõudsimegi esimesse vahetusalasse, kus saime kõndimisliigutuse mõneks ajaks väntamise vastu välja vahetada.

Võistluskeskuses vahetasime sokke ning jalanõusid, tegime priimusel kiire söögi ja suundusimegi järgmisele etapile. Järgmiseks oli ette nähtud lühike, 48 kilomeetri pikkune jalgrattaetapp. Võtsimegi motelli keldrist oma rattad ja hakkasime liikuma. Üheksandale punktile sai mööda asfalti suhteliselt ligidale, misjärel algas selle etapi kõige raskem osa. Punkt oli paigutatud vana lossi juurde, mis otse loomulikult asus kõrgel mäe otsas. Sõitsime oma rataste kergeimat käiku kasutades nii kõrgele, kui saime ja vedasime viimase osa rattaid käe kõrval. Igal juhul punkti me peagi jõudsime. Järgmisesse punkti minekuks oli valida pisikeste asfaltteede vahel, kus tuli võtta tõusu, või 6 kilomeetrit pikem ring, läbi Stary Sacz linnakese. Viimane variant oli küll 6 km pikem, aga tõusu ei olnud vaja võtta. Pika mõtlemise tulemusena võistlusele eelneval päeval otsustasime meie selle pikema variandi kasuks. Siiski tundub, et tegime valesti, kuna Mountaini võistkond läks meist sel etapil mööda. Edasi läks rada mööda asfaltteed teise vahetusalasse, kus oli järgmine lisaülesanne. Selleks lisaülesandeks oli korraldaja soovitanud kasutada kalipsot, kuna tegemist oli raftinguga. Hommikul varavalges kohale jõudes sai siiski selgeks, et asi nii hull ei ole, et peaks hakkama kalipsot selga ajama. Korraldaja sõnul ei olnud seda veel ükski võistkond teinud. Niisiis panime lihtsalt kiivrid pähe ja päästevestid selga ja rajale. Osad meist panid küll igaks juhuks ka neopreensussid jalga, et kukkumise korral vähemalt jalanõud kuivaks jääksid. Õnneks läbisime raja siiski ilma kadudeta. Ka trahviminuteid läbimata väravate eest me õnneks ühtegi ei korjanud.

Peale raftingut täiendasime vahetusalas oma toiduvarusid, vahetasime sokke ning valmistasime ka sooja pastaroa. Seejärel, tee peal sooja pastat nautides alustasimegi järjekordset etappi, milleks oli pikim 56,5 km pikkune trekking. Arvestasime selle etapi läbimise ajaks peaaegu ööpäeva. Koos meiega alustasid seda etappi ka Eesti /Läti segatiim Elita/Vaude. Läbides mõned kilomeetrid koos, otsustasime oma tempo kasuks ja lasime neil oma teed minna. Trekkingu esimesse punkti minnes tuli loomulikult üles mäkke marssida. Teel arvasime, et peaksime esimesse punkti jõudma umbes 12-ks, mis tähendas seda, et olime selleks hetkeks rajal olnud täpselt 24 tundi. Poolel teel punkti aga kohtasime Mountain Loghome’i võistkonda, kes oli teinud mingi teistsuguse teevaliku ja sellega nii palju kaotanud, et jõudsime neile järele. Mõnda aega liikusime koos nendega, siis aga otsustasid nad taas erineva teevaliku kasuks. Peale esimest punkti algas teekond mäest alla linnakesse, kus oli järgmine lisaülesanne, jõe ületamine mööda köisi. Lisaülesandel olid veel ka Elita/Vaude ja Mountain Loghome’i võistkonnad. Nemad olid seal juba tükk aega oma järjekorda oodanud. Meie käisime just enne lisaülesannet ühes kohalikus söögikohas söömas ja seetõttu läks meil suhteliselt hästi. Muidu oleksime ka meie pidanud tunduvalt kauem järjekorras ootama, enne kui ennast köie külge saime kinnitada. Peale seda lisaülesannet, mööda kohustuslikku trajektoori järgmisse punkti marssides, või siis vahepeal pigem ronides, läks õige pea jälle pimedaks. Peale järgmist punkti, kui kõik juba kahtlaselt vasakule-paremale kõikuma hakkasid, tegime ühel kuivemal metsaalusel väiksema 15 minutise magamispausi. Seejärel jätkasime teekonda järgmisse, lossis asuvasse punkti, kus tuli lossist seest üles leida veel 2 peidetud punkti. Ka sellega hakkama saanud, võtsime suuna järgmise lisaülesande poole, milleks oli neljast erinevast ülesandest koosnev ronimispark, kus iga võistkonna liige pidi valima ühe ülesande. Kusjuures üksteist abistada ei tohtinud. Valida oli 120 meetrise tõusu vahel mööda nurga all asetsevat köit, 30 meetrisetõusu vahel mööda rippuvat köit, 30 meetrise kaljuronimise ja 30 meetrise maaga paralleelse köie vahel, kust tuli ennast üle tõmmata, nagu jõest. Kuna 120 meetrise nurga all köie peale soovitasid kohtunikud panna kõige tugevama võistkonna liikme, ei hakanud me pikalt mõtlema ja saatsime Erki sinna. Edasi sai Sirli valida omale meelepäraseima harjutuse. Kuna kohtunikelt kuuldud kaljuronimise raskusastme kohta arvas Sven, et see on 1 ühiku võrra kõige raskemast kergem, valis Sirli maaga paralleelse köie, sest enda üle jõe vinnamine talle ka erilisi raskusi ei valmistanud. Sven valis omale haaratsiga tõusmise mööda vertikaalset köit ning mulle jäi kaljuronimine. Selgus, et kaljuronimine ei olnud just eriti keeruline, ning jõudsin juba mõne minutiga oma ülesande lõpetada. Pakkisin oma ronimisvarustuse uuesti seljakotti ja juba hakkasidki ka teised oma ülesannetelt tagasi jõudma. Kui ka Erki oli oma elu raskeimalt ronimiselt, nagu ta ise ütles, tagasi jõudnud, hakkasime järgmise vahetusala suunas liikuma. Selleks tuli veel ületada üks suur mägi. Mäkke minek ei olnudki väga hull, aga alla tulemine seevastu küll. Ei mäletagi, et oleksin varem kümnete minutite kaupa lihtsalt mäest alla tulnud, kusjuures mööda väga järsku rada. Vahetusalas plaanisime teha esimese pikema, umbes tunnise uinaku. Kohale jõudes laotasimegi oma magamiskotid põrandale laiali ja peale korraldajate pakutud sooja hapukapsa söömist üritasime silma looja lasta. Paraku ei olnud see kuigi edukas katse, kuna teised võistkonnad voorisid kräuksuvate hingedega uksest pidevalt sisse-välja. Samuti oli väljas just valgeks läinud. Mõned minutid saime siiski uinuda.

Üles tõustes ootas meid ees 97 kilomeetrine jalgrattaetapp. See jalgrattaetapp kulges valdavalt mööda hästisõidetavaid teid. Siiski oli vahepeal tegemist tõsiselt suure nurga all mäkke minevate teedega, nii et saime rattaid ka käekõrval lükata. Tõusudele järgnesid õnneks aga alati ka laskumised, nii et saime päris mitmel korral mitmete minutite kaupa 70 kilomeetrise tunnikiirusega mäest alla kihutada. Erinevalt laskumistest trekkingu etapil olid rattaetapi laskumised väga lahedad. Teised küll soovitasid mul laskumistel natuke tagasi hoida, et mind peale kohaliku kana kodaratesse sõitmist kuskilt kraavist kokku ei tuleks korjata, aga õnneks läks kõik siiski õnnelikult. Etapi algusosas proovisime Sveniga väikeste vaheaegadega ka oma lennuoskust. Olles eelnevalt kõiki informeerinud mäetipust paistvast lumest teel, hakkasin ise kiiresti lumevallini sõitma. Aga kuna tee oli enneolematult libe, taipasin, et ei saa enne lumevalli hoogu vajalikul hulgal maha pidurdatud. Niisiis sõitsin otse lumevalli sisse ja sain korraliku tivoli õhulennu üle ratta lenksu, maandudes istuli lumehanges. Natuke hiljem jäädes teele seisma ja kaarti vaatama, avastasin et mu kinda sisse oli üks jalgratas tekkinud. Sven nimelt ei pannud tähele, et ma teel seisin, ja sõitis oma ratta sarvega otse mulle kinda sisse. Selle tulemusena tegigi ta asfaldil paar tiiru, ning minule sattus jalgratas kindasse. Etapi algusosas saime ka selle võistluse kõige suurema vihmasaju kaela, nii et seoses porilaudade puudumisega nägid mõned meist, eriti mina, välja nagu Pipi Pikksukkid. Etapi eelviimases punktis, kaunil jõekaldal asuvasse köiel tõusmise ja laskumisega lisaülesandesse jõudsime juba vahetult enne pimedaks minemist, nii et olles oma köieharjutustega hakkama saanud, liikusime vahetusala suunas juba pimedas.

Vahetusalas olid olemas ka naridega toad, nii et sinna olime planeerinud pikema, umbes 2 tunni pikkuse magamispausi. Enne nautisime Sven’iga veel vahetusalas ootavat kahte õlut, mille peale punktis olevad korraldajad naerukrambid pidid saama. Magada oli väga hea, kuid kahe tunnikese möödudes ajasime ennast uuesti jalule, et suunduda eesootavale 16,5 pikkusele jalgsietapile. Selle etapi esimese punktiga tegime antud võistluse suurima pea 2 tunni pikkuse vea. Kuna matkarada oli natuke valesti kaardile kantud, tiirutasime punkti ebakorrektses asukohas koos Soome võistkonnaga ringi päris korraliku aja. Niikaua, kuni lõpuks Soomlastega koos oma asukoha kohta õigema prognoosi koostasime ja punkti siiski üles leidsime. Ülejäänud punktide leidmine läks aga tunduvalt lihtsamalt ja hommikul varavalges jõudsime õnnelikult vahetusalasse tagasi. Kuna väljas oli juba valgeks läinud ja enne seda lühikest trekkinguetappi olime maganud, siis seekord me unepausi teha ei planeerinud. Tegime ainult süüa ning lobisesime just üles ärganud Mountaini tiimiga niisama.

Järgnevale 103 kilomeetri pikkusele rattaetapile suundusime umbes 10-15 minutit peale Mountaini võistkonda. Etapi alguseosa oli huvitav. Kohe esimeses punktis tuli jällegi mööda köit kaljule ronida ja sealt jälle alla laskuda. Kuna Mountain Loghome jõudis punkti veidi enne meid, pidime ootama, et nad ära roniksid. Nii et saime jälle niisama lobiseda. Leivo kasutas oma kuulikindlat telefoni vahepeal Eestis blogi kaudu võistlusest kirjutavale Kajale helistamiseks. Niisiis teavitasime tema vahendusel oma rahvuskaaslasi lõpuspurdi alustamisest. Kui Mountain oli ära roninud saime ka meie seinale. Peale köieringi tuli suunduda kohustuslikule rajaosale, kus ei tohtinud rattaga sõita, vaid pidi seda käekõrval vedama. Kohustuslik trass kulges läbi väga kauni maastikuosa ning lõppes taaskord köieharjutusega. Seekord tuli ennast jõe ääres, kalju peal, koos jalgratta ja muu varustusega köiele riputada, misjärel peale väikest sõitu mööda köit leidsime ennast teiselt poolt jõge. Saime jälle mõnda aega mööda asfaltteed vändata, kui saabus selle võistluse kõige meeldivam osa. Leidsime nimelt meie teele jäänud Nowy Sacz linnast teeäärest puhtjuhuslikult Mc Donalds’i restorani. Otse loomulikult vajusid nelja jalgratta piduriklotsid sahinaga vastu ratta velge ja saime nautida oivalisi friikartuleid ja juustuburgereid otse Mc Donaldsi parkimisplatsil. Peale seda suurepärast õhtusööki tuli jalgrattad vedada veel kahe suurema mäe otsa. Esimese mäe otsast alla tulles tuli jälle pealambid kasutusele võtta, kuna väljas oli vahepeal pimedaks läinud. Teise ja eriti suure mäe otsas, kuhu pidime hiljem suusaetapil veelkord naasma, toimus varustuse kontroll. Meie varustusega oli kõik korras, kohtunikud soovitasid järgmises vahetusalas vaid paar valuvaigistit ja külmetusvastast tabletti lisaks võtta. Lisaks saime imestuse osaliseks, kui kohtunikud nägid meie varustuse hulgas kõigil välgumihkleid, mida seekord tegelikult kohustusliku varustuse nimekirjas ei olnud. Mäe otsast alla minek oli päris lahe. Kui olime nii madalale langenud, et lumi juba ära lõppes, pidime rattaid seljas mööda eriti järsku kiviklibust nõlva alla tassima. Me erkiga olime veendunud, et oleme sellist asja juba kunagi teinud, aga kumbki ei suutnud meenutada, kus võistlusel see toimus. Lõpuks leppisime kokku, et see ei saanud muu olla, kui aasta tagune Bergson Winter Challenge. Kui olime juba mõnda aega seal klibusel nõlval turninud, ja Sirli oli oma ratta kätte võtnud ja mäest alla visanud, jõudsimegi lõpuks tee peale, kus rattaga ka sõita sai. Tegime paar kiiremat väntamisliigutust ja juba olimegi oma hotellis asuvas vahetusalas.

Hotelli fuajees ootas meid Randy, kes oli juba võistluse lõpetanud väga hea neljanda kohaga. Rääkisime paar sõna juttu ja kuna meil aega oli, otsustasime enne järgmisele etapile suundumist teha viimase paaritunnise uinaku. Viuh, ja kaks tundi oligi jälle möödas. Väike toidupaus ja oligi aeg edasi liikuda. Saime kohtunikelt veel info, et viimasesse suusaetappi ei pea lume vähesuse tõttu suuski kaasa võtma. Meile see sobis, sest esimesel suusaetapil olid suusad juba niikuinii rohkem takistusena kaasas. Järgnevaks ootas meid ees rohkete tõusude ja laskumistega 15 kilomeetrine trekkinguetapp. Kohe hotelli juurest tuligi mäkke rühkima hakata. Esimene punkt võetud, liikusime teise suunas. Järsku nägime mäenõlval üle oru, et vastasmäe nõlval liigub pikk tulederivi. Need olid lühema, speed raja võistlejad, kes liikusid meile vastassuunas. Peagi hakkasidki Speed’i tiimid meile ükshaaval vastu tulema. Paljud tervitasid ja jagasid lahkeid ergutussõnu. Veel natuke aega mäesuusakeskuste vahel jalutamist ja olimegi võistluse kõige viimases vahetusalas. Sõime korraldajate poolt pakutavat sooja suppi ja ajasime juttu.

Nagu juba eelnevalt teadsime, ei olnudki vaja viimasele suusaetapile suuski kaasa võtta. Niisiis, läksimegi viimasele 23 kilomeetriseleetapile samamoodi, trekkides. Esimene punkt asus kohas, kus olime juba varem jalgratastega käinud. Nagu eelmiselgi korral, nii ka seekord, pidime oma kohustusliku varustuse kohtunikele ette näitama. Ja nagu eelmiselgi korral, nii ka seekord, oli meie varustusega kõik korras. Veel mõned punktid ja ongi kõik. Eelviimasesse punkti minnes olime nagu superstaarid. Fotograafid jooksid meiega kaasa, meist mööda, siis jäid jälle maha. Ja koguaeg kaamerad klõpsusid. Veel viimane mägi ning alla jõe äärde, kus enne finišit linna keskväljakul tuli sooritada viimane lisaülesanne. Taaskord ronimisvöö selga ja tuli ennast mööda köit üle jõe venitada. Saades ka sellega edukalt hakkama, suundusimegi keskväljakule, kus kamandati meid lavale. Stopperi võis seisma panna ning meie uus rekord, 100 tundi ja 41 minutit oli sündinud. Võistluse peakorraldaja Pawel surus kätt ja andis üle šampused.

Bergson Winter Challenge – TEHTUD!