Poola mägedes…
On 2. märtsi õhtu, kella 21.45 aeges, rinnus kerge ärevus, et mida me nüüd jälle tegemas oleme..?? Ees seisab 150 kilomeetrit seiklust tundmatul territooriumil, millest 50 tuleb läbida jalgsi ning 100 rattal/ga.
On jäänud veel viimased 15 minutit, on kudagi jahe, ronime rohkem rahva sekka, kus on oluliselt soojem. Veel viimased naljad ja START…
Esimesena 5 km pikkune sissejuhatus Karpaci linna küngastel. Kõik sujub ettenähtult, läbime ringi umbes 47 minutiga. Nüüd seljakotid selga ning “päris” võistlus algab. Järgmiste paari punktiga viiakse meid stardi umbes 650 meetri pealt 1601 meetri peale. Kõik on tore kuni stardist on möödunud umbes 2-2,5 tundi. Tunnen, et jalad on all täiesti pehmed, püüad ennast küll mäest üles tõugata kuid kõik käib eriti vaevaliselt…. selja tagant tuhisevad mööda mitmed konkurendid. Meele teeb mõrudaks, krt juba toss väljas. Aga pole midagi, edasi tuleb minna. Poolel teel tippu, kus puud ära lõppevad, algab korralik tuisk, tuult oma 10 ms, külma sama palju. Silmad-nägu hakkavad juba kergelt külmast krimpsu tõmbuma kui lõpuks jõuame punktini.. vähemasti arvatava punktini. Panen selga kõik mis selga panna annab: jalas suusapüksid, neile peale kilekad, seljas soepesu, külmailma suusajope, sinna peale veel kilekas. Erki on ettenägelikult nahaalust rasvakihti kogunud, temale see tuul ja kõlm kudagi ei mõju, vähemasti mitte nii, et peaks lisakihte juurde panema. Riided seljas suundume õige punkiti poole, mis on umbes 300 meetrit eemal järgmises onnis ning sealt edasi mäe päris tipu poole. Jätkub tuisk, vahepeal täiesti null nähtavus. Aga nüüd on see eest soe. Mul puudub igasugune ettekujutus kaua me sinna läksime, aga igatahes tundus see olevat lõputu tee, mis aina järsemaks läks. Lõpuks oli rada nii järsk, et lookles nõlvast üles serpetiinina, kõrval haigutamas must tühjus ning eemal all siramas linna tuled. Tippu jõudes üllatas see, et keset kõige suuremat burgaad oli kohtunik ÕUES!!! Eelnevad olid tubased punktid.
Briifingul oli manitsetud, et mittemingil juhul ei tohi ületada Poola-Tsehhi piiri, muidu tulevad püssidega piirivalvurid ja kõmmutavad kõik maha….. ok, päris nii hull sea asi polnud, kuid sellegi poolest oli rangelt keelatud piiri ületada. Järgmisesse punkti sai mööda mäe harja, sams jooksis ka piir. Tol hetkel kui me seal olime, olid vist ka teistel juba juhe suhteliselt koos ning kõik koos suundusime rohelisele matkarajale, mis läks Tsehhi… Üleval mäel oli lund juba nii palju, et pidime ISC-lt laenatud lumeräätsad alla panema, muidu oleks seal lihtsalt lumme uppunud. Peale pikemat lumes sumpamist jõuame järgmise punktini, jalad jätkuvalt täiesti pehmed, mingisugust kiirust arendada ei kannata. Peale minu joogikoti vooliku lahti sulatamist, kimame edasi. Siit tuli ka võistluse võib olla surim prohmakas. Arvates, et puul olev kollane täpp tähistab meile sobivat matkarada, valime selle… kompass näitab ka õiget suunda..kuni ühe hetkeni kui pöörab täiesti müstilisse suunda. Otsustame, et tagasi ka minema ei hakka vaid lõikame. Lõikasimegi, murdes läbi metsa, olles samas ülepõlve lumes ja seda räätsedaga. Kõrval jooksmas üksiku lumelauduri jälg… kadedaks tegi. Peale tõsist ukerdamis jõuame lõpuks punktini, mis on vana kaevandus. Selgub, et oleme peaaegu viimased. Pole ka ime, kaotasime apsuga umbes 2 tundi. Kaevanduses olevad 2 peidetud punkti tuleval kergelt, sealt edasi vahetus alasse ka mingisuguseid üllatusi ei tule.
Vahetusalas kerge eine ning algab jalgrattaetapp, pikkuseks 44 km. Kõik rattaetapi punktid asuvad eranditult mägede otsas, a la sellise tõusuga nagu Vällamägi ning kohustuslik on punkti ilmuda koos rattaga. Ei mingit ratta jätmist mäejalamile vaid kogu 13 kg rauda tuleb üles vedad. Osad tipud on lihtsamad, osad puhta hullud, kus pingutusest tahavad silmad peast välja karata. Sellel etapil vahetame ka Erkiga osad põdurana olemises. Minul peale vahetusala banaani on jaksu aga Erki astma hakkab märku andma, millele küll tol hetkel erilist tähelepanu ei pööra.
Enamuses läheb rattamarsuut mööda autoteid, kuid need on alt jääs ning peal värskelt sadanud lumi. Neil sõitmine on paras kunstükk. Rattakummidena kasutasime tavalist karmi mustriga porikummi, eelnevalt otsustasime, et ei hakka investeerima naelkummidesse. Erki astma jama aina süveneb ning tekkib üldine kurnatus ja õhupuudusega. Uuesti vahetusalasse jõudes otsustame teha pikema pausi koos a la carte menüüga. 2 pakki matkatoitu, kuum vesi kotti ning seda saab nii palju, et jääb isegi üle. Kõht täis, uus ja kuiv sokk jalas kimame edasi. Ees ootab 12 km ratast ning peale seda kohe 18 km trekingut. 12 kilomeetri läbimisel midagi erilist ei sünni, peale õhupuuduse, mis Erkit jätkuvalt kimbutab.
Trekingu osas tuleb vallutada jällegi kaljusid, kus osade otsas on köieharjutused: laskumine, traavers. Eriti kirgas on viimane laskumine, kuhu jõuame kottpimedas. Kohtuniku poolt ainsa juhisena on, et punkt on seal all. Erki esimesena, mina järgi, laskume mööda kaljut alla. Lambivalgel pole suurt miskit näha ka, kui järsku kuulen Erki hõiget, et tõuka ennast kaljust lahti, samal ajal aga kaob kindel pind jalge vastast ning plöraki kõhuli vastu seina. Sealt edasi pole enam millelegi toetuda, ainult üks kõis ja julgestus, mille teine ots on kahtlase näoga poolaka käes. Õnnelikult siiski maapinnale jõudnuna võtame punkti, tormame edasi järgmise lisaülesande juurde. Selleks on üle kalju nukkide ronimine, mõlemal pool kuristik, mille põhja pole näha. Tore. Samas oli ka täielik varustuse kontroll. Kogu moon võeti laiali ning nimekirja alusel kontrolliti kõik üle, kas ikka on kaasa, mis peab.
Sealt edasi suhteliselt lihtne punkt ühe kindluse varemete juures, kus lahked kohtunikud shokolaadi ning sooja mahla pakuvad. Järgmine punkt kaardil tundub olevat lihtne, kuid tegelikult paneneme võistluse käigus teise korraliku pommi, leides esialgsete plaanide kohaselt viimase punkti ning siis suure pusimise peale ka lõpuks õige punkti. Huvitav on see kuda pimedas asjad võtavad eriti sürrealistlikud vormid. Otsides seda viimast punkt läksin üksi “jahile”. Sattudes mingi ajapärast justkui õige kalju juurde ja seal ringi luusides, avaneb kaljust õude nägemus nagu paremates õudusfilmides. Pealambi tuli heidab kivimürakale sellised varjud nagu oleks tegemist suure peletisega. Õnneks polnud seal ka punkti, muidu kes teab, oleks ehk võtmata jäänud. Kes teab:) Viimaks siiski ka viimane punkt käes lähme tagasi vahetus alasse, kus otsustame teha magamispausi. Kohale jõudes on õu rattaid täis, tundub et see vimane 18 km trekingut on osutunud paljudele parajaks pähkliks, et pärast väike puhks teha. Tänu tervisehädadele teeme lubatud 3 h asemel 4h unepausi, mis meile lõppuks toob trahvi iga üleläinud minuti eest 5minutit rahvi. Ärgates on õuelt kadunud peaaegu kõik rattad, oleme languned jälle väga tahalõppu, võib-olla nii 40-44 kohale.
Trekingu lõpus jätkub rattaetapp, esiteks raudteetunnel, teiseks piiripunkt, siis uuesti kaevandus, üks köieharjutusega punkt ja finish. Raudtee punkti õnnnestub meil leida kobapeale ilma suuremate viperusteta, kuid see eest tee sinna on väga vaevaline. Unepaus pole suurt parandanud Erki astma jama ning lisaks sellele on sadanud ka värsket lund, mis muudab teed eriti kehvalt sõidatevaks. Tunnelis on aga õllatuseks kaks punkti, mis hiljem selgub, saab ka paljudele saatuslikuks, kuna üks neist punktidest jääb võtmata. Samas oli kuulda, et selle sama punkti leidmine valmistas paljudele peavalu ning sealt ka katkestati palju. Teekond tunneli juurest piiripunkti tundus kaardil suhteliselt lihtsana, ainult 8 km.. tegelikkus oli aga see, et see olli vast üks raskemaid punkte üldse. Sellest 8 km rattaga sõita sai vast ühe kilomeetri, ülejäänu oli ratta tõukamine ülesmäkke Sead küll mööda autoteed, mis oli kaetud paksu värske lumekihiga, mille all kiilasjää.
Piiripunkti jõudnuna valime nüüd ÕIGE matkaraja mis viib meid uuesti kaevanduse juurde. Rada on kitsuke ja kohati ulatuvad hanged ülepea ning mingist sõitmisest juttu pole. Järjekordne “hike a bike”. Rada ületab ka ühte jõge, mille üks kallas on nii järsk, et sealt alla saamiseks saadame lennuga esmalt rattad alla ja siis ise järgi…. eeldatava pehme lume asemel on aga all kõva lumekoorik, millel vaid u 20 cm pehmet lund.
Kaevandusest eelviimasesse punkti tabas meid järjekordne tuisk, mis ähvardas kinni toppida kõik silmad, ninad, suud. Õnneks ei kestnud see lõputult vaid rauges mõne aja pärast, peale mida Erki premeeris ennast saiakeste ja E-sid täis limonaadiga, mida lahkesti meile ühest külapoest müüdi. Punktis ootas ülesandena ületata köissild: rullikutega köie külge ja mis muudkui ennast kätega ületõmbama. Ka see viimane katsumus ületatud, pisike pedaalide väntamine finishisse….kogu ajaks 37h, koos hiigeltrahviga 41h ja 50min ning kohaks 33.
Aeg ja koht polegi nüüd tagasi vaadates nii oluline vaid see, et läbi igasugu vastukäimiste sai asi siiski läbitehtud ja eks järgmine kord oleme targemad ja osavamad ning tugevamad, et ka kohta taga ajada;)
