Eesti 24h karikas algas meile tegelikult juba päev varem, nii et põhimõtteliselt võib öelda, et meie jaoks oli tegemist vähemalt 40h Eesti karikaga. Kuidagi puhtjuhuslikult kujunes välja nii, et sattusime reede õhtul Tartust Anniki juurest läbi minema. Tartu aga on teatavasti ju heade mõtete linn. Niisiis tekkis meil kõvasti häid mõtteid ja otsustasime hoopis ööseks Tartusse jääda. Üritasime mitmeid konkurente samuti õhtul ära rääkida ja Eesti karikale väärilise stardi anda, aga juhtus ikkagi nii, et stardijoonel olime reede õhtul Sveniga kahekesi. Selle eest aga oli üsna lõbus ja tundsime ennast Pirogovi pargis nagu vanad üliõpilased. Vaatamata sellele, et Tartus on minutis 90 sekundit, kujunes ikkagi välja kuidagi niimoodi, et asi läks vähe pikale ja 24h stardi ajal olin mina ilmselgelt kõige teravam pliiats pinalis.

Esimeseks etapiks oli seekord jooks Värska sanatooriumi ümbruse metsades. Ilm oli sigapalav ja enamus rahvast oli valinud samapidise ringi, mis meiegi. Nii et joosti ühes pikas rivis. Ajapikku moodustusid pikast rivist pisemad paari võistkonna suurused pundid ja nii sörgitigi põhimõtteliselt etapi lõpuni välja. Et asi natuke huvitavam oleks, siis lobisesime niisama ja soovisime Kaidule palju õnne suure juubeli puhul. Etapi lõppu jõudsime enam-vähem liidritega koos, ka Vaude, kes oli ühena vähestest valinud teistpidi ringi oli sealsamas.

Järgmiseks rattaetapiks anti meile kasutada päris tore venekeelne kaart, aastast, vist midagi 1950. kanti. See oli muidu päris tore kaart ja üldiselt mulle sellised meeldivad, aga ainuke pisike probleem selle juures oli, et see oli mingi teise piirkonna kohta. Alguses kohe ei saanud sellest nagu arugi, esimesed 2 punkti tulid peaaegu hästi, aga siis kadus pall käest nii ära, et põhimõtteliselt ei saanud ma mitte midagi aru isegi sellest, kas me üldse õiges maakonnas oleme. Ka PT-ga ei olnud kõik ilmselgelt korras, nii et võtsime seda asja kohe pikemalt. Enne eelviimast rattapunkti hakkasin juba asjale enam-vähem pihta saama ja selle punkti võtmine tuli kokkuvõttes päris hästi välja, aga siis läks asi jälle veidi hullemaks. Igal juhul lõpuks kujunes välja niimoodi, et järgmisse vahetusalasse jõudmisega läks juba päris kiireks ja pidime viimased tee otsad kõvasti piitsa andma, et aega jõuaks. Õnneks kandis kihutamine vilja ja loetud minutid enne cut-offi olimegi alas kohal.

Kui kaardi ära joonistasime ja Kõvera kaardile orienteeruma suundusime, tuli liider, Vaude, just sama etapi lõppu. Rada ise eriti keeruline ei olnud ja peale rattaga kihutamist võtsime asja rahulikult ja jalutasime mõnusa tempoga. Ainult ilm oli jube palav ja kuidagi oli mul õnnestunud ka seljakotiga oma selg juba täiesti katki hõõruda, nii et kui Kõverajärves väikese karastava supluspausi tegime, siis kogu selja alaosa mõnusalt kipitas. Kõverajärve ääres, eestikate võistluskeskuse juures küsisime ka kohaliku tüübi käest veidi vett, kuna see oli meil juba vaikselt lõppema hakanud. Tüüp väitis, et me ei ole mitte esimesed. Väikeste metsmaasika ja mustika söömise pausidega kulgesime etapi lõpuni.

Järgmiseks rattaetapiks anti meile juba vana hea 50 000-ne roheline kaart. Etapp ise kuigi keeruline ei olnud. Põhimõtteliselt ainult läbisõitmise vaev, mööda laiu teid. Vähemalt saime teada, mis puu on pettai. Nii et kes veel ei teadnud, siis see on mänd. Huvitav, kui palju nimesid ühel suvalisel puul võib olla. Etapi lõpus nägime Maku tiimi, kes olid juba trekkingul. Arvutasime, et kaotame neile juba päris palju ja järgmisse cut-offi, mis on esimese kanuu lõpus läheb meil jube keeruliseks jõuda.

Vahetusalas ootas meid pisike lisaülesanne, tuli mööda köit läbi jõe minna ja siis ennast köit mööda üles, sillale vinnata. See vahepala meile probleeme ei valmistanud ja saime juba jätkata järgneva trekkinguga kanuuvahetusala poole. Kohe kaarti nähes hakkasin kahtlema, et meil ei lähe mitte raskeks kanuu lõpu cut-offi jõudmisega, vaid samaks ajaks üldse kanuu algussegi jõudmisega. Etapp ise oli kaunis sääsene ja vehkimise tüütas ausalt öeldes päris ära. Samas aga oli orienteerumise poole pealt asi lihtne ja oma aja sisustamiseks hakkasime Erkiga kõva häälega suvalisi lauluviise lõõritama. Lisaks suvalistele viisijuppidele hakkasid õige pea kuuldavale tulema ka kohapeal väljamõeldud sõnadega viisijupid, nii et oli juba päris lõbus. Vihjeks niipalju, et me kumbki, Erkiga absoluutselt laulda ei oska. Viisi pidamisest oli asi tõenäoliselt päris kaugel. Isegi Sven hoidis meiega igaks juhuks sel ajal paarikümnemeetrist vahet, et äkki keegi arvab muidu, et ta on nende jobudega koos. Kanuuetapi algusse aga jõudsimegi selleks ajaks, kui me oleks pidanud põhimõtteliselt juba etapi lõpus olema, ehk siis 15 minutit enne cut-offi. Ja väidetavalt ootas meid ees veel vähemalt 2,5 h kanuud.

Kanuuga oli meil see jama, et eelmises vahetusalas joonistatud kaart viimase punktiga jäi mul vahetusalasse maha, nii et viimase punkti pidime käsikaudu võtma. Asjale lisas jumet see, et hakkas vaikselt pimedaks minema. Olles jõudnud kanuu esimesse punkti, hakkasime arutlema teemal, et kas keegi üldse õigeks ajaks cut-offi jõuab. Arvestades seda, et pidasime ennast ikkagi üsna OK kanuu tõmbajateks ja esimesse punkti kulunud aega, julgesin pakkuda, et see on pigem ime, kui üldse keegi õigeks ajaks jõuab. Teises kanuu punktis, silla all, oligi juba nii pime, et pidin omale lambi pähe panema. Selgus aga, et Maku käest saadud laetud lamp ei teinud ainsatki piuksu. Ühendasin seda 20 korda edasi-tagasi, aga ei midagi. Õnneks oli mul kaasas ka väike lamp, nii et pidime siis selle abil kuidagi punkti üles leida. Enam-vähem olin omale meelde jätnud viimase punkti asukoha, nii et enne seda ütlesin Svenile samuti, et ta lambi pähe paneks ja jälgiks teist jõe kallast. Õnneks läks meil nii hästi et viimasel hetkel nägin jõeääres punkti ära, nii et edasi-tagasi me seekord sõitma ei pidanid.

Vahetusalas selguski, et mitte keegi ei olnud õigeks ajaks cut-offi jõudnud ja uisuetapile saime kihutada otse jalgrattaga. Uisuetapp toimus mööda sama kergliiklusteed, kui eelmise aasta 48h võistluselgi. Asja tegi veel naljakamaks see, et ka mõlemad punktid olid 48h võistlusel olnud. Aga oh õnne, mina muidugi, tundes siirast äratundmisrõõmu punktide asukoha üle, pistsin kaardi vöö vahele ja kihutasin padavai hoopis valesse 48h punkti. Kui ma sellest aru sain, siis olime juba mitu kilomeetrit liiga palju sõitnud. Nii et minu vandumise saatel kihutasime tagasi, õige punkti suunas. Muidu oli meil tempo uisus päris hea ja oleksime mitu skalpigi võtnud, aga oleks p….l küüned, istuks laes. Millegi pärast aga tõmbasin ennast uisus päris tühjaks, ilmselt seetõttu, et kott oli kohtunike loal vahetusalas. Nii et tagasi jõudes surusin sisse pool võikut, geeli ja veel üht-teist. Lühike rattaetapp tagasi kanuu lõpu silla juurde oli lihtsalt tiksumise vaev.

Vahetusalast saime joonistada omale järgneva rattaetapi kaardi, mille vahepeal oli ka orienteerumine valge kaardiga suuna abil. Kusjuures pidekaardilt tohtis omale valge lehe peale vajalikku infot juurde kanda. Niisiis kandsin omale mõned vajalikud teed lisaks ja hakkasime liikuma. Rattaetapp oli mõne väikese teevalikuvariandiga, aga üldiselt lihtne. Suhteliselt valutult jõudsime valgele kaardile. Valge lehe orienteerumine mulle täitsa meeldis ja üldiselt läks see meil ka enam-vähem hästi, aga viimase punktiga tegime ikka veidike kammimistehnika harjutusi, enne kui punkti otsa komistasime. Peale valget lehte jätkus taas rattaetapp, mille lõpus ootas meid Sigrid juba veidi pikema orienteerumisetapi kaardiga Kitsemägedes.

Kitsemägede kaart ja maastik on muidu igati lahe, seal on joostud ikka päris mitmeid kordi. Ainult et sellest etapist on mul meeles 3 asja – SÄÄSED, SÄÄSED ja SÄÄSED. Neid oli seal ikka nii kuradi palju, et tõmmates korra käega üle sääremarja kukkus 50 tükki maha, aga 10 sekundi pärast oli 80 tk asemel. Etapil oli ka palju metsmaasikaid ja mustikaid ja need olid veel sigasuured. Ainult et mida suuremad ja magusamad marjad, seda rohkem ja vihasemad sääsed. See ilmselt on nüüd midagi kohaliku, Setu vanasõna taolist. Igal juhul lõpuks, kui meil see nõme etapp läbi sai, pidin ma veel kaardi ka kuidagi joonistama. Mis kogu seda sääskede hulka arvestades oli ilmvõimatu ettevõtmine ja võttis parasjagu aega.

Lõpuks, kui me ratta selga saime ja mõnusas tuules pedaale tallasime, ei suutnud keegi meist seda õnne uskuda. Viimane rattaetapp tuli aga seekord läbida suusaorienteerumise kaardiga. Vaatamata sellele, et tegemist oli üsna normaalse ja vajalikku infot sisaldava kaardiga suutsin mina ikkagi ühe punktiga totaalselt pildist ära kaduda, minnes suuna järgi ühte rada sirgeks lõikama. Nii et peale seda illllllget ringi tekkis meil jällegi väike kahtlus, kas jõuame ikka õigeks ajaks järgmisse cut-offi või mitte. Õnneks suutsin lõpuosa enam-vähem talutavalt navigeerida ja cut-offiga siiski probleeme ei tekkinud.

Enne viimast trekkingut ootas ees kõige meeldivam etapp – ujumine. Ilm oli ju jube palav ja madratsiga mõnusalt poini ja tegasi sõudmine oli sulaselge rõõm. Eriti see osa, kus sai lõpuks ennast vette selili keerata. Viimane orienteerumine oli lihtne. Lonkisime rahulikult ja ajasime niisama juttu. Põhiline küsimus oli selles, kas jõuame 24 tunniga lõppu või mitte. Et asi liiga lihtsaks ei läheks, siis jooksusamme me tegema ei hakanud. Aga vaatamata sellele jõudsime täpselt õigel ajal kohale. Nii et seekord olime ilmselgelt kõige tugevamad inimesed rajal ja võtsime võistlust ikka täie raha eest. Korjasime ära kõik punktid, mis ette olid nähtud ja olime rajal kõik tunnid, mis võimalik oli. Ja selle kõige tulemusena saime veel ka viienda koha.

Tulemused.