Red Fox Adventure Race Venemaal sattus Twisteri plaanidesse eelkõige seetõttu, et Ukrainlased, kelle võistlusele me esialgu pidime võistlema minema, ei viitsinud oma kodulehele õigeaegselt adekvaatset infot panna ja tuli otsida mingi mõistlik alternatiiv. AR Euroseries lehelt jäi aga silma Red Foxi võistlus ja kuna asi toimus meile ka võrdlemisi lähedal, oligi otsus tehtud. Venelastega asjaajamine kulges ladusalt ja registreerimise saime tehtud sujuvalt. Viisadega läks asi mõnevõrra keerulisemalt, nii et viisad saime kätte täpselt eelmisel päeval enne ärasõitu. Seetõttu olid kõik otsused ja laevapiletite ostmised jäänud viimasele hetkele. Laevapiletite siis seetõttu, et kohale läksime Soome kaudu, kuna Soomes on tunduvalt paremad teed ja kohalesaamine seetõttu tunduvalt kiirem, kui Narva kaudu sõites.

Nii mõneski mõttes oli Red Foxi näol tegemist meile pigem kogemuste hankimise ja niisama rahuliku üritusega, kui veri ninast välja võistlusega. Ehkki muidugi kaotama me ka ei läinud. Niisugust formaati, et kõiki punkte saab võtta ükskõik millega, kas kajakiga, rattaga või jala, ei olnud keegi meist varem proovinud. Kuna kajakid, või mis iganes paadid, pidi soovi korral ise kaasa võtma ja Irina väitis meile, et paadi punktid saab tegelikult maad mööda, rattaga, ka ära võtta, siis otsustasime minna kergema vastupanu teed ja paate seekord mitte kaasa võtta. Ka ei olnud võistlusel ette nähtud põhimõtteliselt mitte mingisugust kohustuslikku varustust, välja arvatud muidugi ronimisvarustus, siis kui on soovi ka ronimispunkte külastada.

Võistlusnädala alguses aga juhtus niisugune jama lugu, et Sven otsustas põskkoopa põletikku haigestuda ja seetõttu ei saanud osaleda. Kiired hädaabi otsingud paraku aga tulemusi ei andnud. Tegelikult ei olnud sellel selles mõttes vahet, et võistlusel sai, nagu rogainiski, osaleda kahe kuni viieliikmeliste võistkondadena, lihtsalt kui ei ole neljaliikmeline, siis ei lähe AR Euroseries arvestusse. Kuna me sellel aastal aga niikuinii kolme euroseeria võistlust kokku ei saa, et üldarvestuses konkureerida, siis ei olnudki olukord tegelikult nii hull. Õnneks läksid muud asjad nii, nagu vaja oli ja juba reede hommikul saime Twisteri minibussiga Viking XPRSi pardale vurada.

Algus ei tundunud just eriti roosiline. Kuidagi suures kuumuses ja niisama jutuajamise vahel suutis Erki kuidagi oma GPSi vales kohas asuva samanimelise koha panna. Et aga distants oli sama ja mina ei viitsinud kah enne kaarti vaadata, et mis kaudu me minema peaksime, siis tegime vaatamata Sveni kommentaarile, et tema arust peaksime veits teist teed minema, teha kerge 200 kilometrise ringi. Kui see tagasihoidlik eksimus ilmsiks tuli, siis arutlesime pikalt teema üle, et kas üldse tasub võistlema minna, kui alustuseks jääb Sven haigeks, siis paneme paarsada kilti viga ja mine tea, mis siis veel edasi juhtuma hakkab. Õnneks aga õnnestus meil liikuma hakata juba hommikul, nii et midagi erilist see 2 tundi meile ei tähendanud. Pärast tunde kolmekümnekraadises palavuses autos sulamist jõudsime lõpuks piirile. Ehkki meil selle riigi piiri ületamise koha pealt kellelgi värskemaid kogemusi ette näidata polnud, saime enda arvates küll päris kiiresti vajalikud paberid täidetud ja ilma viperusteta piiri ületatud.

Esimesed kilomeetrid suurel ja laial Venemaal olid pehmelt öeldes imestamapanevad. Ehkki olen igasuguseid jutte kuulnud ja nõuka ajast on omalgi kerge kujutluspilt olemas, siis nii sõna otseses mõttes sitta (ei hakka ilustamagi) elu, nagu seal oli, ei osanud küll ette kujutada. Teed olid nii auklikud, et hambad tahtsid suust ära kukkuda. Majad (ja ka kõik muud asjad) olid lagunenud, vanad Vene autod kõrvuti uute miljoniliste džiipidega, harimata põllud, jne. Kui naisterahvad nägid üldiselt välja enam-vähem viisakad, käisid normaalselt riides ja puha, siis viimne kui üks mees nägi välja kui äsja vangist vabanenud kriminaal. Õnneks teisel pool Sortavalat oli olukord natuke parem. Vähemalt tee oli veidi sõidetavam ja osadel isegi põld küntud. Võimalik muidugi, et me lihtsalt suutsime lõpuks olukorraga mingil määral kohaneda.

Kohaliku aja järgi kesköö paiku jõudsime võistluskeskuseks oleva poollagunenud taluhoone juurde. Tegime kiire registreerisime ja saime Laadoga äärse karjamaa peale omale telgikoha valida. Kohalikud keetsid omale priimustel süüa, laadisid UAZikutest välja tuhande viiesaja euroseid jalgrattaid, jõid ….. tõenäoliselt viina ja ajasid niisama juttu. Panime ka oma konkurentsitult laagri suurima telgi püsti ja üritasime midagi järgmise hommiku võistluseks ära teha. Suurt midagi, peale ratta pedaalide vahetamise nagu teha ei jõudnudki. Natuke vaatasime ka kaarti ja oligi aeg magama kobida.

Ehkki hommikul ärkasime endi arvates aegsasti, läks aeg ikkagi kuidagi nii kiiresti, et stardihetke saabudes olid osad plaanitud tegevused veel tegemata. Oma osa selles oli muidugi asjaolul, et väljakuulutatud kaptenite miiting ja võistluste ametlik avamine jäi sujuvalt hiljaks ja lisaks võttis hirmus palju aega. Miitingult jäi kõlama 3 peamist tähelepanekut. Esiteks, jalgrattaga sõites tuleb olla äärmiselt ettevaatlik ja sõita hästi tee ääres, sest alles eile olla kellegagi midagi juhtunud, kuna kohalikud kaskadöörid vajutavad oma zigulli parempoolset pedaali üsna sügavale. Teiseks, kajakiga sõites tuleks olla väga ettevaatlik, kuna Raketa tüüpi laeva juhtidel on täiesti ükskõik, kas keegi on neil ees, millega ta neil ees on või kas midagi juhtub. Ainuüksi punkte maha pannes oli rajameister näinud nende poolt aasta jagu igasugu eeskirjade rikkumisi. Ja kolmandaks 20-ndast punktist 37-ndasse tuleb minna mööda aiaäärt, kuna aja taga on presidendi suvila, ja uskuge mind, te ei taha sealt aiast üle minna.

Stardis olime me ühed vähesed, kes läksid rajale ilma jalgrattata. Põhiliselt just minu ettepanekul tegime esimese ringi trekkinguna. 51, mis oli võistluskeskusele kõige lähem, aga ronimispunkt, kuhu tuli ainsana vedada oma köis, jätsime hilisemaks, kuna eeldasime, et paljud lähevad alguses kohe sinna. Otsustasime võtta trekkinguna 11-14-21-43-42 ja kui maastik on normaalne, siis ka mõned kaugemad punktid, kui pole, siis võtame rattad ja liigume nendega punktipiirkondadesse. Alguse tempo valisime rahuliku. Ajasime juttu ja imestasime kohaliku “arhitektuuri” ja muu üle. Esimene punkt, 11 oli juba päris ilusa koha peal. See oli ka ainuke punkt, kuhu teed mööda ligi sai. Kaart tundus olevat natuke nihkes. Reljeef ja teed ei läinud omavahel päris nii kokku, kui kaardipilt näitas. Natuke hiljem selgus, et reljeefiga ei olnud üleüldse suurt midagi peale hakata, kuna 10m kõrgusjooni oli pandud pehmelt öeldes väga tagasihoidlikult ja kaootiliselt. Asjad, mille järgi ainsana liikuda sai, olid järved ja kompass. Üleüldse sain selle 36 tunni jooksul suurepärase kompassi koolituse, kuna see oli ainus vidin, millele kindel sai olla.

Teise punkti minnes selgus ka see, et mitte ühtegi pisikest teed, mis kaardil oli, ei olnud reaalselt olemas. Vähe sellest, neid ei olnud isegi kunagi olemas olnud. Maastik oli äärmiselt raske ja ühest punktist teise minek võttis meeletult aega. Venelastel tundus olevat mingi imelik komme, minna saega sügavale metsa, langetada hunnik suvalisi puid risti-rästi maha ja siis koju tagasi minna, jättes puud aastakümneteks sinna niisama maha vedelema. Ehkki maastik oli raske ja risune, siis punktikohad olid valitud sellised, et iga kord jäi punkti jõudes suu ammuli. Tõeliselt ilusad kohad. Ka ilm ei teinud asja lihtsamaks. Päike säras ja kuuma oli ilmselt üle 30 kraadi. Seetõttu oli teine punkt, mis asus väikesel saarel, Laadoga ühes lahesopis, 30 meetrit kaldast, lausa hingeõnnistuseks. Ehkki vesi, mis eelmisel õhtul meie laagriplatsi juures oli olnud soe, nagu supp, oli selles lahesopis jäiselt külm, mõjus suplus äärmiselt karastavalt ja ergutavalt. Kolmas punkt pidi asuma mingi ausamba juures. Jõudes punkti läheduses oleva lahesopini, ei hakanud ausammast aga kusagilt silma. Arutasime Erkiga, et ju siis on mingi pisike ausammas, ega keegi ei hakka ju ometi mingit kolakat sinna metsa püstitama. Jõudes aga poolsaare nurga tagant välja, kõrgus meie ees suursugune ausammas, nagu impotendi unistus, Laadoga järve kohal.

punkti 21 minek oli puhas kompassi teema. 42 punkti minekul saime kasutada ära järvi, ehkki osad kaldad olid kaljused ja kohati raskesti läbitavad. Punkti ise oli tunduvalt kõrgemal kui kaardil näidatud, aga koht oli jällegi suurepärane. Kaljumurru kohal, kõrge mäe peal, vaatega Laadogale, super. Tagasi kulgesime suunaga järvesopini ja mööda teed võistluskeskusse ratasteni. Metsateel selgus, tegelikult juba minnes, veel üks kohalike imelik harjumus. Nimelt tuleb kalale minnes sõita autoga nii veepiiri lähedale, kui vähegi võimalik, parem, kui rattad oleksid vees. Vahet ei ole, et pärast võib-olla ei saa autoga enam sellest 45 kraadisest tõusust üles. Esimesel ringil kohtasime ka päris palju igasugu madusid, kõik rästikud, nastikud ja vastikud nägime kamba peale ära. Suvila külakesest läbi minnes tuuldus ühe hüti verandal ka tagasihoidlik karu nahk, mis minu hinnangul oli suurem mistahes ksrust, keda ma kunagi näinud olen.

Võistluskeskuses võtsime oma köie ja ronimisasjad ja tegime kiire edasi-tagasi tiiru 51 punkti. Kuna trekkimisest oli juba parasjagu siiber, tegime järgmise tiiru ratastega põhjapoole. 27 punkt asus taas jube suure kaljuse künka otsas. Lepime kohe kokku, et kui edaspidi tuleb juttu mäest, siis on tegemist ikka Vällamäest (kordades) suurema jurakaga, lihtsalt selle vahega, et need kõik on seal kaljused ja üles-alla minekul tuleb hoolega jälgida, et ennast sodiks ei kukuks. Nii siis oli ka 27 punktis. Järgmisse punkti minnes tulid välja järgnevad kaardi “eripärad”. Nimelt asfaltteid, mida kaardile oli märgitud napilt 1 oli tegelikkuses maastikul tunduvalt rohkem. Seetõttu tegime ka kerge minuti-paar viga. Samas, aga see tee, mis punktini pidi viima, oli kaardilt sootuks puudu. 18 punkt oli kohaliku küla, Haapalampi veepuhastusjaamas. Üleüldse olid külad siin Soome nimedega, lihtsalt kirjutatud kirillitsas. Ei ole vist viitsitud oma nimesi välja mõelda. Edasi kimasime läbi linna veel põhja poole. Õnneks läbi linna, sest ilm oli suvine ja vedelikku läks meeletult. Hotellis, kus me viisa järgi ööbima pidime, vahetasime eurosid rutsideks ja saime endale soetada külma pepsit ja õlut. Oi kui head need peale leiget vett maitsesid.

31. punktiga tegin kaardi tõlgendamisel taas väikese vea. Õnneks tundis Erki end kohalikega suhtlemisel nagu kala vees ja pääsesime kergelt. Järgmisse minek oli mööda asfalti ots. 28. punktis oli meie üllatuseks vahetusala. Korraldajad pakkusid teed ja väitsid, et mitmed võistkonnad on nende juures lausa 3 korda käinud. Arvasid, et meie käime ka. Õigesti arvasid. Jätsime rattad alasse ja käisime edasi-tagasi 49 punktis. Viga ei teinud, aga punkt tundus kõvasti kaugemal, kui kaardilt näha. Järgmisena otsustasime käia edasi-tagasi ka 61 punktis, kuna see on väärtuslik ja jätta vahele 44, kuna sinna ei saa hästi ligi. 61 punkti juurde minek on mööda asfalti sõit, aga asfaltilt punktini minek päris naljakas. Nimelt, jõudes punktimäeni lükkame rattad võssa ja ronime Vällaka suuruse künka otsa. Olles üleval, selgub aga, et seda mäge ei ole üldse kaardilgi. Õige mägi on selle taga ja veel 2 korda suurem. No mis seal siis ikka, ronime aga edasi. Aga jõudes järgmise mäe otsa pole ka seal punkti. Õnneks aga loeb Erki legendist välja, et punkt asub mäe sees. Ja ennäe imet, leiamegi mingi augu, mis kukub sügavusse, aga kuidas sinna sisse saaks? selgub, et kümmekond meetrit allpool on koopa sissekäik. Õnneks on meil lambid kaasas ja koopa tagaseina juurest leiamegi punkti. Aga jällegi, nii koobas, kui ka mägi, kust avaneb imekaunis vaade õhtusele Laadogale, kogu tema ilus, on lagastatud mingite viinapudelite ja eitea millega. Kusjuures, siia üles ei too ühtegi mõistlikku rada, tuleb turnida läbi risu. Kes viitsib oma laga siia tassida.

Nüüd suundumegi tagasi 3ndat korda 28 punktis olevasse vahetusalasse. edasi otsustame võtta 46 punkti ja siis suunduda trekkingule 54-53-52-45 punktide juurde. 46ga aga nii lihtsalt ei lähe. Selgub, et see 6 joonega künkake on umbes 6 Munamäe kõrgune ja järsk nagu Viru Hotell. marsime sinna üles, või õigem oleks öelda ronime, päris tükk aega. Alla tulek on veel hullem, päris surnuks ei taha nagu lennata. Lisaks sattus sellele ajale öö ainuke pime hetk. Ega seal seda väga palju üle tunni ju pole. Tagasitulles rataste juurde teen veel väikese triki kompassiga ja teeme kerge viieminutilise lisakaare. Peale punkti tuleb jube uni peale. Tõmban ühe Sleha sisse, aga imelikul kombes see seekord ei toimi. Imelik, alati on töötanud. Trekkingule minnes leiame ühe tee, mis viib 54 punkti poole, poolel teel saab siiski otsa. Paneme rattad metsa ja trekkima. Seekord on meie valitud selline taktika, et Marge teeb tempot. Rõuge Xdreamil saatsime Liisu luurama ja selgus, et Marge on üüratult tugev. Niisiis sündiski plaan, et tema peab tempot tegema. Vahelduva eduga on see plaan seekord ka väga hästi töötanud. Aga nüüd trekkingul hakkab Marge kuhugi tahapoole vajuma.

Ühe puutüve peal istudes teeme kerge, paariminutilise unepausi. Seal juhtub üks naljakamaid asju, mida ma seiklusspordis näinud olen. Marge jääb paari sekundiga nii sügavalt magama, et lase kasvõi kahurit, üles ei ärka. Peale 8ndat raputamist teeb siiski silma lahti, ise nii rahul, nagu oleks öö otsa maganud. Jalutame edasi, siis aga juhtub midagi, mis meid Erkiga ehmatusest võpatama paneb. Marge viskab käigu pealt pildi tasku. Tormame ligi ja üritame aru saada mis juhtus. Väga palju targemaks ei saa. Sunnime puhkama. Mässime termokile ümber, aga Marge väriseb nagu haavaleht, omal nägu täiesti valge. Jama lugu on see, et see koht on sügaval metsas ja sinna ei ole võimalik isegi arsti kutsuda. Marge ise on muidugi kõva iseloomuga ja tahab edasi minna. Sunnime ta siiski puhkama. Peale umbes poolt tundi otsustame tasapisi liikuda 53 punkti suunas. Marge ei näe sugugi hea välja aga hambad ristis pingutab. Punktis teeme uue peatuse. Ehkki Marge tahab minna järgmisse punkti ja vastab küsimustele jõudmise kohta, et ta peab jõudma, ma riskida ei taha ja liigume tagasi rataste suunas. Tagasi ratasteni liigume võrdlemisi vaikselt ja kerge roosakas jume hakkab näkku tagasi tulema. Normaalsest jumest on asi veel kaugel, aga kerge progress siiski. Arutame, milles võib põhjus olla. Marge ise arvab, et geelide ja sääsetõrjevagendi koosmõju, mida mõlemat on ohtrasti kasutatud. Soovitan geeli asemel süüa pigem tavalisi müslibatoone, võikusid jms.

Rataste juurde jõudes on asi juba veidi parem ja esimestel paaril kilomeetril vändates tundub, et kõige hullem on möödas. Järgmises teeristis on otsustamise koht. Pakun välja 3 varianti: 1. helistada keegi järgi. 2. Keerata nina võistluskeskuse poole ja lõpetada. 3. Minna järgmise ronimispunktini ja vaadata edasi, mis saab. Esimene variant langeb kohe ära. Kamba peale teeme otsuse, et kuna ronimispunkt on lähemal ja seal on samuti korraldajad kohal, siis keerame parem sinnapoole. Kruiisime vaikselt, ilma liiga tegemata ja teeäärsed punktid jätame vahele, kuni hakkab tunduma, et tervis on nii hea, et võib mõnes punktis ära käia. Ja kui ronimine on tehtud, siis otsustame, mida edasi teeme. Vaikselt kruiisides tekib mul aga see probleem, et läheb hirmus igavaks ja uni tuleb vägisi peale. Erkil on täpselt sama probleem ja ta teebki ühe viieminutilise unepeatuse. Teeme Margega sellest pilti, vähemalt on hetkeks huvitav. Edasi teen endal elu huvitavamaks sellega, et üritan iga teekonarust ära kasutada rattaga hüppamiseks. Aga konarusi, tundub, on piisavalt vähe ja uni kipub ikkagi peale. Ühel ristmikul, kui pea korra lenksule toetan, otsustame, et teeme väikese magamispausi. Kuna maa on veidi niiske, laotame termokile maha ja vedeleme seal peal nagu kilud karbis. Kui keegi juhtuks mööda sõitma oleks see päris naljakas vaatepilt.

Umbes 10 minutilise unepausi järel on tunne natuke värskem. Kuna nr 59 punkt tundub teele piisavalt lähedal, otsustame seal jalutades ära käia. Nagu legendi järgi juba arvasime, siis tuleb punkti võtmiseks teha kerge hommikune suplus üle umbes viiemeetrise oja. Siin tuleb välja kui tugev Marge tegelikult on. Olles alles veidi aega tagasi näost nii valge, et rannas võiks luige pähe maha lasta, võtab Marge ilma ühegi küsimuseta krooli asendi sisse ja laksab mõne tõmbega üle oja. Aga suplus ise oli päris mõnus. Ehkki uneseisukohast ei oleks seda enam vaja olnud, sest teel järgmisse punkti läks taevas päris mustaks ja saime kaela tõsise äikese tormi ja tugeva vihmasaju. Kruusateedest oli suu liiva täis ja kuna kaasas oli ainult 1 tagasihoidlik dressikas, siis olime ülekere märjad, nagu kassipojad. 58 punkt asus päris tee ääres, nii et tegime ka sinna kiire reisi. Edasi juba ootaski ees kauaoodatud ronimispunkt maksimaalse 10-punkrilise väärtusega. Punktikoht asus vanas marmorikaevanduses, mis oli täiesti super koht. Helesinise veega järveke kuskil sügavas orus, kus sai koobastesse paadiga sõita. Ulmeliselt sügavad koopad matkaradade ja viitadega. Mida aga ei leidnud, kuna kaart oli pehmelt öeldes puudulik, oli punkt. Selle eest saime korralikult kaevanduses kolada ja selle ilu imetleda, kuigi läbimärjana ei olnud see vast kõige meeldivam kogemus. Lõpuks õnnestus ka punkt üles leida ja ronima asuda.

Ronimisülesandeks oli kahel liikmel mööda võrku laskuda alla koopasse, mis oli jääga kaetud ning mööda köit jääl joostes punktini minna. Ronimine just eriti keeruline ei olnud, aga läbimärjana jääga kaetud koopas jooksmine oli nii külm, et võttis hambad hetkega plagisema. Õnneks pakkus korraldaja pärast ronimist teed, nii et peaaegu oleks lausa soe hakanud. Peale ronimist otsustasime, et kuna kõigil on sigakülm ja Margel tervis niikuinii pehmelt öeldes nukravõitu, siis paneme otse mööda asfalti võistluskeskusse ja jätame tee äärest ära 3 punkti. Vähemalt siis ei katkesta. Jama lugu on muidugi see, et võistluskeskusesse on sealt ronimispunktist umbes 50 kilomeetrit. Maanteel sõita on kerge, aga riided ei taha kohe kuidagi ära kuivada, ehkki vihm on juba üle jäänud. Enne võistluskeskust otsustame, et läheme vahetame telgis riided ja teeme vaikselt kerides siiski kerge tiiru ka edelapoolsetes punktides. Täiesti kirjeldamatult mõnus tunne oli rattaga sõita kuivade riietega. Panin isegi rattapüksid jalga, mida ma seiklusspordi võistlustel tavaliselt peaaegu kunagi ei tee.

Olemine läks kõigil paremaks ja tempo oli kohati juba päris kiire. Jõudsime võtta 3 punkti, sealhulgas õnneks ka viimase ronimispunkti, mis osutus senistest ronimispunktidest kõige tehnilisemaks. Peale peaaegu tunnist järjekorras ootamist saime šumaariga tõusta, ennast üleval rippudes ümber haakida ja uuesti kaheksaga alla laskuda. Selgus, et mõningane paus ronimistreeningutes on veidi mõjunud ja asjad kipuvad juba veidi ununema. selle peale ütlesid korraldajad aga, et osa vendi kes neil seal ronimas käis, nägi šumaari üldse esimest korda :o). Tagasi minnes arendasime asfaldi peal täiesti arvestatavat kiirust ja finišisse jõudsime umbes tund aega enne kontrollaja 36h lõppemist. Ja võisimegi minna Laadogasse pesema ja poodi süüa ostma. Õnneks saime poest viimase grillkana ja superhead soolakurki.

Kokkuvõtteks võib öelda, et võistlus oli täitsa huvitava formaadiga ja lahedal, aga sigaraskel maastikul. Kaart oli ka päris huvitav, kus enamus info oli üleliigne ja nihkes, aga kindel sai olla näiteks järvede peale. Selle eest sain tugeva kompassi koolituse, millest edaspidi kindlasti kõvasti kasu on. Kui Red Foxile peale minna korraliku ettevalmistusega, paatide ja muu vajalikuga, siis on võitjate tulemus kindlasti täiest jõukohane. Eks vaatab, võib-olla järgmisel aastal jälle.

Tulemused.

Pilte Karjalast leiab Galeriist.